Eelmisel aastal oktoobris toimunud asendushoolduse teemapäeval astusid lavale erinevad eksperdid, spetsialistid ning valdkonna huvilised, arutledes läbi nelja paneeli valdkonna põletavaid küsimusi. Seekordsel teemapäeval olid fookuses hoopis noorte mõtted ja tunded, mis asendushooldusel elades esile kerkivad. Neljas paneelarutelus võtsid sõna 14 noort ja täiskasvanut, kes jagasid oma kogemust erinevates eluetappides.

Tagantjärgi tarkus- mida ma oleksin tahtnud teada?

Esimeses arutelus astusid lavale täiskasvanud, kes nooruspõlves on viibinud asendushooldusteenusel ning kes jagasid mälestusi oma lapsepõlvest ning asenduskodusse sattumisest. Tegemist oli emotsionaalse teemaga, mis puudutas nii paneliste kui saalis kuulajaid. Paneelis arutleti ka selle üle, kuidas täiskasvanud lastekodus elamist täna oma elus tunnetavad- kas see on kogemus või raske taak, mida kaasas tuleb kanda ning kas nad oleksid midagi teistmoodi teinud otsustusprotsessides. Kõlama jäi, et kuigi nooruspõlves võidi tunda häbi või piinlikkust lastekodus elamise pärast, on tänaseks see siiski üks osa nende kujunemisest ning selles pole midagi häbiväärset.

Mu teenus sai läbi- mis edasi?

Teises paneelarutelus astusid lavale järelhooldusteenusel viibivad noored, kes asendushoolduselt on lahkunud ning astuvad oma samme päris iseseisva elu poole. Noorte vestlusest jäid kõlama, et kui ise uurida ja aktiivne olla, on võimalik leida erinevaid toetusmeetmeid, näiteks majandusliku olukorra parandamiseks, kuid on õnn, kui jäävad püsima head suhted mõne kasvataja või tugitöötajaga. Noored tõid välja, et järelhooldusteenuselt saadud tugi on neid muutnud väga palju iseseisvamaks ning andnud võimalus turvaliselt uut eluetappi alustada. Kui noortelt küsiti, et millist toetust nad täna tunnetavad, toodi välja siiski asjaolu, et toetus sõltub väga palju nendest suhetest ja inimestest, kellega on kontakt loodud ning pigem on neid inimesi noorte ümber väga vähe. Toodi välja ka seda, et nt praeguse elukoha kaotamisel ei pruugigi noorel turvalist kohta olla, kus edasi elada, seega kohaliku omavalitsuse tugi on noorele sellel eluetapil väga vajalik. 

Aga keda kotib? Kohtuotsus või minu võimalus?


Kolmandas paneelarutelus astusid lavale teismelised, kes hetkel asendushooldusteenusel elavad. Noored arutlesid, kuidas nemad tunnetasid vanematest eraldamist ning kui palju nad üldse teadsid, mis nende eludes edasi hakkab saama. Kui mõne jaoks oli see pääsemine, siis teise jaoks valus taipamine, nagu tema enda tegevused oleks selle olukorra tekitanud. Noorte siiras ja vahetus arutelus jõuti siiski järeldusele, et lapsed ei saa selles olukorras süüdi olla ning lastekodus elamine on neile näidanud, et on olemas ka turvaline keskkond. Küsimustele, mida lastekodus täna muuta võiks või milliseid oskuseid õpetada, oli noortel erinevaid vastuseid. Toodi välja nii igapäevasemaid tegevusi nagu söögi tegemine või maitsvamate söökide valmistamine, aga ka oskusi rahaga ümber käimiseks või, et töötajad rohkem lapsi kuulaks. Ettepanekuna toodi välja, et laste perekodusse paigutamisel võiks rohkem jälgida laste vanuseid (mitte liiga erinevas vanuses lapsed ühes peres) või üldsegi anda lapsele valida, millises perekodus elada. Olulisena toodi välja ka suhtlus lastekaitse töötajatega, keda vahel tundub võimatu kätte saada. 

Järgmine teenus teeb mind korda?

Viimases paneelis astusid üles noored, kes on viibinud või viibivad praegu kinnise lasteasutuse teenusel/sotsiaalprogrammis. Noored jagasid põhjuseid, miks nad teenusele on sattunud ning milline oli elu piiratud vabadusega perioodil. Kõlama jäi mõte, et selline elukorraldus toetas nende edasist käekäiku ning oli vajalik muutuste loomiseks. Kinnisel teenusel oli noortel võimalik eemalduda eelnevast sõpruskonnast ning vaadata otsa iseendale ning teemadele, mis vajaksid tegelemist. Nagu ka eelnevatest paneelides, jäi ka siin kõlama mõte, et noore jaoks on oluline kontakt ning turvaline suhe täiskasvanuga, et oleks võimalik rasketest aegadest üle saada.

Lisaks paneelaruteludele esitlesime esimest korda ka eelmisel aastal läbi viidud tagasisideküsitlust 15+ noorte seas. Selleks olid välja pandud kokkuvõtvad postrid nelja erineva alateemaga. Tagasisideküsitluse kokkuvõtet tutvustatakse õigepea ka avalikult.

Oleme väga tänulikud noortele, kes paneelaruteludes osalesid: Nadežda, Jekaterina, Miliina, Kati, Marianna, Dagnar, Anton, Ander-Leo, Timmo, Carmen, Moona-Liisa, Maridel, Evert ja Aleksandr. Suur-suur tänu!
Aitäh meie headele sponsoritele ja abikätele, kes aitasid üritusel sujuda: REaD Raamatupood ja Maaja Hallik, Kiosk kohvik no 3, Pähklinäpp, Saku Õlletehas (Vichy vesi) ja Värska Originaal. 
Täname meie imelist moderaatorit Meelis Kukke, kelle teadmised ja isiklik kogemus toetas noori igas paneelis.
Täname ka kõiki kohale tulnud inimesi, kes aktiivselt kuulasid ning mõtteid jagasid! Oleme tänulikud teie positiivse tagasiside eest!

HAKU korraldustiimi kuulusid: Maiken Kond, Marjana Gevert-Semenjuk, Sigrid Petoffer, Irina Titova ja Triin Rajang.