Lapse jaoks on oluline, kui ta näeb ja kogeb oma elus osalevaid täiskasvanuid tegemas koostööd. Eriti oluline on see siis, kui laps on elama asunud uude perekonda või asenduskodusse ja tema ümber on tavapärasest rohkem inimesi. Igal juhul on see lapse jaoks ebaturvaline ja ta tahab teada mis juhtus, miks juhtus ja mis saab edasi. Meil täiskasvanutena tuleb targalt tegutseda, et lapsele olulised suhted jääksid alles. Sel lapsele tähtsal teemal me kolmapäevasel seminaril „Kaasvanemaks asendushooldusel elavale lapsele“ rääkisimegi. Vanemaks olemine pole lihtne, kaasvanemaks olemine on veelgi keerulisem

Miks ikkagi on oluline olla lapsele hea kaasvanem? Seda sellepärast, et laps saaks traumakogemustest taastuda ja luua lähedasi suhteid uute vanematega. Eelkõige on lapsele oluline teada, et tema sünnivanemate ja teiste lähedastega on kõik korras. Samuti näeb lapse päritolupere, kuidas tuleb lapse eest hoolitseda ja kuidas lapsel tegelikult läheb. Mõistmine mis juhtus, kes on minu vanemad ja mis saab edasi, aitab lapsel endast aru saada. Meie ülesanne pole lapsi oma sünnivanemate eest kaitsta, vaid aidata neil orienteeruda oma suhetes sünnivanematega.

Seminaril osales üle 50 valdkonna eksperti, keda omalt poolt tervitas sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Meil on vedanud, et tänane minister valdab teemat ja hoiab arengutel silma peal. Tallinna Lastekodu juhataja Meelis Kukk pani osalejatele südamele, et tuleb olla tähelepanelik kuidas ja mida me lastest räägime asendusperena, naabritena, õpetajana, valdkonna eksperdina või kodanikuna – kõik see jõuab lapseni ja mõjutab teda. Kui tema kohta räägitu on hea, siis see annab lapsele juurde usku ja enesekindlust. Aga kui see on halb, siis võime võtta lapselt nii usu kui võimaluse jõuda eneseteostuseni.

Sotsiaaltöötaja Tatiana Mikhitaryan selgitas, et lapse ühinemine uue perega peab olema läbimõeldud otsus. Lapsele tuleb selgitada kuhu ta elama asub ja tema arvamus on oluline. Lastele läheb korda, kui tema arvamust küsitakse ja kui nad saavad kokku jääda oma õdede-vendadega. Tatiana kohtus lastega ja sai teada, et lapsed on kasutavad elust rääkimiseks ametlikku keelt nagu „ma elan asendushooldusel“ ja „ma olen riigi ülalpidamisel“. Vahel tunnevad lapsed, et nad elaks nagu kodus ja vahel seda, et kõik on neile võõras. Lastekaitsetöötaja on lastele oluline, aga mõnikord nad ei tea ta nime. Mõnikord ei tule lastel und, sest süda on raske, et isa pole enam elus.

Peretoe koordinaator Sigrid Petoffer palus osalejatel mõelda sellele, et laps jõuab asendushooldusele enda ja oma päritolupere kõige raskemal hetkel. Siis, kui midagi enam teha ei saa ja lastele tuleb leida uus kodu. Just see jääb last saatma pikaks ajaks, mis paneb teda muretsema oma sünnivanemate ja teiste lähedaste pärast. Isegi kui koostöö lapse elus osalevate täiskasvanute vahel ei laabu, siis tuleb seda siiski teha. Laste pärast!

Selleks, et saada aru, kui hästi meil on, tuleb vaadata, kuidas laias maailmas asjad käivad. Inglismaa hooldus- ja kasuperede akadeemia esindaja John Simmonds rõhutas, et kõige tähtsam on ettekujutada, mida laps mõtleb. Asendusvanemate elu koos lapsega on elukestev reis, kus toetus vanematele on oluline. Kõige keskmes on vanema(te) ja lapse suhe.

Seminari korraldasime üheskoos MTÜga Oma Pere ja Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga. Aitäh kõigile osalejatele selle eest, et saime nii palju rääkida lastest ja sellest, mis lastele on oluline.

Uute kohtumisteni!